Järjekordne põgenemine.

Oleks politseile vahele jäänud, raisk! Kaspar ja mina olime ainukesed alaealised, kes pidid "miilitsa" eest ära jooksma. Kaks korda. Esimesel korral jooksime mõlemad ühises suunas. Teisel korral pidin üksi jooksma. Mulle tuldi faking autoga järgi, ma pole vist mitte kunagi nii kiiresti jooksnud. Hüppasin üle aedade nagu Spiderman, telefon ja suitsupakk kukkusid taskust välja. Hakkasin neid otsima, samal ajal põgenesin.Näpp jäi kindaga aia otsa kinni, tõmbasin näpust väikese osa ära :D. Roomasin läbi võõraste inimeste hoovi. Õnneks pääsesin.



Koju tulles sõitsin mööda vanat raudteed, mis oli sitane ja libe ning käisin enda "superbike'iga" pikali.

Elu ON ilmselgelt hobune :D