Ma olen väga pikka aega oodanud sellist nädalavahetust, mis just oli. Paar viimast päeva on olnud ideaalsed, võrreldes sellega, mis paar nädalat tagasi oli. Ma pean selle all silmas meie muutlikku kliimat.
Aga "kurat" ma ütlen, kaotasin suitsupaki ära.
Kell on 02.00. Mul ei ole und. Hakkan kirjandit kirjutama, mille pealkirja ma ei mäleta ning valmistuma homseks keemia tööks.
Ma ei näe selles mingit probleemi.
Kuulan vaikselt IAMX'i uut albumit ning olen armumas.


Ahjaa, lugesin ühe meie koolipoisi blogi samuti. Kogu tema mõttemaailm on väga pinnapealne ning ma muigasin selle üle, kuidas võib üks inimene olla nii kinni oma labases virtuaalmaailmas. Ütlen sellepeale, et nadise mõtlemisega inimesi ikka leidub siin üüratus ilmas.

Ma olen täiesti läbi. 3 päeva juba tõsiselt haige olnud. See kuradi kevad on ikka nii pettev...

Järjekordne põgenemine.

Oleks politseile vahele jäänud, raisk! Kaspar ja mina olime ainukesed alaealised, kes pidid "miilitsa" eest ära jooksma. Kaks korda. Esimesel korral jooksime mõlemad ühises suunas. Teisel korral pidin üksi jooksma. Mulle tuldi faking autoga järgi, ma pole vist mitte kunagi nii kiiresti jooksnud. Hüppasin üle aedade nagu Spiderman, telefon ja suitsupakk kukkusid taskust välja. Hakkasin neid otsima, samal ajal põgenesin.Näpp jäi kindaga aia otsa kinni, tõmbasin näpust väikese osa ära :D. Roomasin läbi võõraste inimeste hoovi. Õnneks pääsesin.



Koju tulles sõitsin mööda vanat raudteed, mis oli sitane ja libe ning käisin enda "superbike'iga" pikali.

Elu ON ilmselgelt hobune :D